Liigu edasi põhisisu juurde
The independent public prosecution office of the EU
Report a crime

Õigusraamistik

EPPO määrus ja finantshuvide kaitse direktiiv

EPPO toimimise aluseks on nõukogu 12. oktoobri 2017. aasta määrus (EL) 2017/1939, millega rakendatakse tõhustatud koostööd Euroopa Prokuratuuri asutamisel (edaspidi „EPPO määrus“).

Euroopa Parlamendi ja nõukogu 5. juuli 2017. aasta direktiivis (EL) 2017/1371, mis käsitleb võitlust liidu finantshuve kahjustavate pettuste vastu kriminaalõiguse abil (edaspidi „finantshuvide kaitse direktiiv“) määratletakse, mis süütegusid loetakse ELi eelarvet mõjutavaks.

See on seotud EPPO sisulise pädevusega, mis on kindlaks määratud EPPO määruse artikliga 22. (EPPO määruse artiklis 22 viidatakse mitmele ELi õigusest tulenevale süüteo liigile, mida käsitletakse finantshuvide kaitse direktiivis).

Finantshuvide kaitse direktiiv on võrdselt siduv kõikide osalevate liikmesriikide suhtes. Direktiividega jäetakse liikmesriikide otsustada, mis vormis ja viisil nad direktiivid riiklikku õigusesse üle võtavad. EPPO jaoks tähendab see, et Euroopa Liidu ühtset kriminaalkoodeksit ei ole. Finantshuvide kaitse direktiiviga tagatakse siiski EPPO liikmesriikide ühtlustatud pädevus kuritegude puhul, mida EPPO uurib ja mille eest ta süüdistusi esitab.

Uurimistes ja süüdistuste esitamisel tugineb EPPO riiklike kuritegude määratlusele, nagu see on sätestatud selle Euroopa delegaatprokuröri liikmesriigi vastavas kriminaalõiguses, kes on määratud vastutama konkreetse juhtumi uurimise ja selles süüdistuse esitamise eest EPPO nimel. EPPO määruse artiklis 117 sätestatud teavitamise raames on osalevad liikmesriigid esitanud oma asjaomaste riiklike kuritegude loetelu.

 

EPPOs osalevad ELi liikmesriigid 

Praegu osaleb EPPOs 22 ELi liikmesriiki. Tõhustatud koostöö kontseptsioon (Euroopa Liidu toimimise lepingu artiklid 326–334) võimaldab leppida mitmel liikmesriigil omavahel kokku eesmärgi, täpsemalt EPPO asutamise (Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 86 lõike 1 kolmas lõik), isegi kui teised liikmesriigid otsustavad osalemisest loobuda.

EPPO asutamisläbirääkimiste käigus kinnitas selle asutamise soovi 20 liikmesriiki, kellest said niisiis EPPO määruse vastuvõtmisel 2017. aastal osalevad liikmesriigid.

EPPO tõhustatud koostööga on võimalik hiljem ühineda ka teistel liikmesriikidel, välja arvatud Taani. Nende osalemise peab kinnitama Euroopa Komisjon.

Praeguseks on seda teinud veel kaks liikmesriiki:

  • komisjoni 1. augusti 2018. aasta otsus, millega kinnitatakse Madalmaade osalemine Euroopa Prokuratuuris;
  • komisjoni 7. augusti 2018. aasta otsus, millega kinnitatakse Malta osalemine Euroopa Prokuratuuris.

 

EPPO kolleegiumi poolt vastu võetud õigusaktid

EPPO määrusega nähakse ette täiendavad õigusaktid, millega täpsustatakse ja suunatakse EPPO sisemist otsustusprotsessi. Neist olulisemad on:

 

Koostöö EPPO muude partneritega

Uurimistes ja süüdistuse esitamisel teeb EPPO koostööd paljude partneritega nii Euroopa Liidust (osalevate ja mitteosalevate liikmesriikide ametiasutused, Euroopa Liidu institutsioonid, organid ja asutused) kui ka mujalt (kolmandate riikide ametiasutused, rahvusvahelised organisatsioonid).

EPPO määruse artikli 117 kohase teavitamise raames on osalevad liikmesriigid määranud EPPOga suhtlevad ametiasutused.

Koostöö hõlbustamiseks on EPPO sõlminud hulga koostöölepinguid nii osalevate kui ka mitteosalevate liikmesriikide ametiasutustega, samuti Euroopa Liidu tasandi partneritega, nt Euroopa Pettustevastane Amet (OLAF), Eurojust, Europol, Euroopa Kontrollikoda ja Euroopa Investeerimispanga grupp.

Lisaks on EPPOga suhtlemise käsitlemiseks muudetud peamiste partneritega sõlmitud põhiakte: Eurojusti määrus, OLAFi määrus ja Europoli määrus.

 

Andmekaitse ja üldsuse juurdepääs dokumentidele

Vt EPPO andmekaitse õigusraamistikku

EPPO peab EPPO dokumentide avalikku registrit, millesse saab teha päringuid eespool osutatud ja muude EPPO õigusdokumentide kohta.